Kaevandus

Maailma sügavaim kaevandus

2011-10-09T19:40:00.001+03:00

Maailma sügavaim kaevandus

Posted on 30/09/2008 by kaevandamine

Maailima sügavaim kaevandus on 3 777 m sügava AngloGold Ashanti’s TauTona Kullakaevandus Lõuna Aafrika vabariigis. Plaanitakse jõudmist 4 300 m sügavusele 2040 ndaks aastaks.

http://www.miningweekly.com/article.php?a_id=105911

Sinking of world’s deepest mine commences

By: Esmarie Swanepoel

Published on 6th April 2007

AngloGold Ashanti’s TauTona mine will see the sinking of a twin decline shaft in March this year, which is expected to be completed by February, 2012. The sinking project is part of the Below 120 Carbon Leader project and will take TauTona to 3 902 m below surface, making it the deepest mine in the world.

Allmaaeriala - geotehnoloogia

2011-06-27T10:43:00.001+03:00

Celine Dion laulab soolakaevanduses:

http://mi.ttu.ee/geotehnoloogia/

http://mi.ttu.ee/geotehnoloogia/

Frontaalkombain

2011-06-12T17:11:00.000+03:00

Frontaalkombain

Kokkutulek 06.05.2011

2011-04-26T22:36:00.000+03:00

Uuringud ja projekteerimine: Mäeinstituudi projektid, uuringud ja osalemine uuringutes

2011-01-30T08:18:00.000+02:00

Uuringud ja projekteerimine: Mäeinstituudi projektid, uuringud ja osalemine uuringutes

Kaevandamise suurim probleem

2011-01-28T20:42:00.000+02:00

Uuringud: Uuring "Säästva kaevandamise tingimused": "Loading..."

Kaevandus Estonicas

2011-01-27T12:43:00.001+02:00

PRINDI

Otsingutulemused päringule "kaevandus"

LEITI 7 TULEMUST / NÄITAN 1-7

Viru kaevandus

1960. aastatel võeti allmaakaevandamisel kasutusele kamberkaevandamismeetod. Selle kaevandamisviisi puhul moodustatakse 8–10 m laiused kambrid, kus põlevkivikihind puuritakse ja lõhatakse ning kaevis laaditakse vastavate mäemasinate abil. Kambrite lagi ankurdatakse ülemiste kivimikihtide külge ja kogu kaevanduse peal olev kaljumass, maapind kaasa arvatud, hoitakse ülal kambrite vahele jäetud tervikutel.

http://www.estonica.org/et/pildid/Viru_kaevandus/

Maardu lahtine kaevandus

1955. a. 22. mail avati Maardu karjäär, kus kaevandati fosforiidimaaki lahtisel meetodil. Fosforiit oli vajalik kunstväetise superfosfaadi tootmiseks. Kõike muud kui loodussõbralik väetis, samuti selle keskkonda hävitav kaevandamine ühendatuna kaevanduste tarbeks N. Liidust Eestisse toodavate immigrantide hulkadega sai 1980ndatel esimese suure okupatsioonivõimu vastase väljaastumise — fosforiidisõja — põhjuseks.

http://www.estonica.org/et/pildid/Maardu_lahtine_kaevandus/

Kirde-Eesti kaevandus- ja tööstuspiirkond

http://www.estonica.org/et/Loodus/Kirde-Eesti_kaevandus-_ja_tööstuspiirkond/

Roomikvankritel pärikopp-paljundusekskavaator EVG 35-65 M

Nõukogude majanduspoliitika keskmes oli raske- ja sõjatööstuse eelisarendamine. Eestiski arenes tööstus eelkõige ekspansiivselt. Selle heaks näiteks on roomikvankritel pärikopp-paljundusekskavaator, millesuguseid toodeti kogu NSV Liidus vaid kuus tükki. Hiidmonstrum demonstreerib nii Eesti majanduse rakendamist impeeriumi teenistusse kui ka suurriigi ebaefektiivsust kui sellist — innovatsiooni asemel oli lihtsam ehitada suuremaid ja robustsemaid masinaid.

http://www.estonica.org/et/pildid/Roomikvankritel_pärikopp-paljundusekskavaator__EVG_35-65_M/

Sisukord

Eestimaa loodusest üldiselt Asend ja looduslikud tingimused Taimestik ja loomastik Eesti loodusest eri regioonides Soome laht ja Põhja-Eesti rannikumadalik Põhja-Eesti paelavad Lahemaa Rahvuspark Alutaguse Kirde-Eesti kaevandus- ja tööstuspiirkond Narva jõgi ja Peipsi-äärne asustus Läänemeri Lääne-Eesti ja Liivi lahe saared Lääne-Eesti tasandikud Vahe-Eesti tasandikud Kesk-Eesti voored ja tasandikud Lõuna-Eesti kõrgustikud ja nõod

http://www.estonica.org/et/Loodus/

Kirde-Eesti tööstuslinnad

Põhja-Eesti teise olulisema keskuse moodustavad Kirde-Eesti tööstuslinnad, mis paiknevad suhteliselt tiheda kogumina piki Tallinn–Narva–Peterburi maanteed (Narva, Jõhvi, Kohtla-Järve, Sillamäe, Kiviõli, Püssi). Taolise linnavõrgu või arengukoridori kujunemist on oluliselt mõjutanud piirkonnas asuvate põlevkivivarude kaevandamine ja sellel rajaneva suurtööstuse arendamine. Kohtla-Järve oma laialipillutatud linnaosadega on tekkinud täielikult põlevkivitööstuse (kaevandamine ja töötlemine) arendamise tulemusena. Esimene põlevkivikaevandus rajati 1916, edaspidi hakkasid ..

http://www.estonica.org/et/Ühiskond/Asustus/Kirde-Eesti_tööstuslinnad/

Pannjärve liivakarjäär ja Vasavere veehaare

Keskkonnakaitse seisukohalt on Kirde-Eesti üheks konfliktialaks Kurtna mõhnastik, kus piirnevad Kurtna maastikukaitseala ja Pannjärve karjäär. Piirkonna suurimas liivakarjääris ammutatakse kõrgekvaliteedilist kvartsliiva (kvartsi sisaldus on paiguti üle 90%) põhjaveetasemest sügavamalt hüdropumpamise teel. Umbes kolmandik Kurtna mõhnastikust on veetud teetammidesse ja ehitustele ning selle asemel laiub Alutagusele võõras tehisliivakõrb. Samas kõrval asub Kohtla-Järve veevarustuseks loodud Vasavere veehaare,.. Et Estonia kaevandus juhib oma kaevandusvee läbi lää..

http://www.estonica.org/et/Loodus/Kirde-Eesti_kaevandus-_ja_tööstuspiirkond/Pannjärve_liivakarjäär_ja_Vasavere_veehaare/

Sompa kaevandus

2011-01-21T15:40:00.000+02:00

Allikas: 90 aastat põlevkivi kaevandamist eestis(Sompa kaevandus-lõpetamata ajalugu. autor Jaan Surva)

Sompa kaevanduse - esialgu kaevandus nr 6 – kaeveväli asub Eesti põlevkivimaardIa keskosas, Kohtla-Järve koosseisu kuuluvast töölisasulast lõuna pool.Sompa kaevanduse ja töölisasula ehitamist alustati 1946. aastal. Ehitajateks olid põhiliselt Saksa sõjavangid,kes hiljem jätkasid tööd kaevanduses ja kodumaale pöördusid 1949. aasta lõpus. Ehitati Giprosahti projekti järgi. Kaevanduse projekteeritud tootmisvõimsus oli 600 000 t kaubapõlevkivi aastas. Esimene vagonett kaevandatud põlevkiviga jõudis maa peale 1948. aasta26. detsembril.

Kaevandusväli avati kahe kaldsahtiga (pea- ja abikaldsaht) ning ühe vertikaalšahtiga (tuulutuseks). Hiljem,kui võeti kasutusele jaoskonna tuulutusskeem,kasutati vertikaalšahti veekõrvalduspumbajaamade torustiku maa peale toomiseks.

Põlevkivikihi lasumissügavus sahtiõues on 32 m,kaevandusvälja lõunaosas paiknevates etes ületas see juba 45 m.

1948. aastal määrati kaevanduse juhatajaks Aleksandr Gontšarov ja peainseneriks Nikolai Voronin.

Kõigepealt oli tarvis komplekteerida kaevandus tööliste ja insener-tehniliste töötajatega. Noori kaevureid koolitas tol ajal Jõhvi Kaevanduskool. Insener-tehniliste töötajatega oli keerulisem, sest Tallinna Polütehnilise Instituudi mäeteaduskonnast hakkas mäeinsenere tulema alles pärast 50-ndat aastat, samuti nagu tehnikuid Tallinna Mäetehnikumist. Seepärast liikus põlevkivibasseinis ringi rahvast kogu tolleaegsest Nõukogude Liidust.

Esimeseks pearaamatupidajaks oli A. Sidelnikov ja peamehaanikuks M. Libozajev. Esimeste töötajate hulgast leian ka selliseid tuttavaid nimesid, kellega sai 60.-70. aastatel koos töötatud. Väga huvitavaks isiksuseks oli Jakov Dikun. Ta alustas 17-aastase noorukina kaevanduse ehitusel tööd juba 1947. aastal. Töötas koos Saksa sõjavangidega, algusaastatel läbindajana, hiljem õppis meistrite kursusel ja töötas seejärel mäemeistrina,tootmisjaoskonna juhataja abina, tootmisjaoskonna juhatajana ja kaevanduse lõpuaastatel ka varustajana.Ta oli ainuke kaevanduse töötajatest, kes töötas kaevanduses selle algusest (1947) kuni lõpuni (1999) ehk

hetkeni, kui kaevanduse veteranid saadeti pensionile.Lõpuni aus ja usaldusväärne töötaja.

1949. aasta jaanuariks, kui kaevandus alustas tööd,oli komplekteeritud vaid tootmisjaoskond nr 1, mille juhatajaks oli siis Anatoli Tsastuhin, abiks Vladimir Uljanov ja mäemeistriks Pavel Voskresenski. Töötajate hulgast leian mitmeid tuttavaid, kellega veel 60-ndatel sai koos töötatud - läbindajad Mihhail Tsjupa, Paul Maripuu(Võrnu külast), Villem Sirel, Aleksandr Konstantinov. Materjalide lao juhataja Juhan Loigu töötas sellel ametikohal ligi 40 aastat, st. kuni vanaduspensionile siirdumiseni.Sõltumata sellest, kas oli öö või päev, teadis Juhan praktiliselt iga viimase tallele pandud poldi või mutri asukohta. Kui lao st oli mõni viimane detail välja antud,ütles Juhan alati, kes selle oli võtnud.

Toodangu suurendamiseks komplekteeriti 1949.aasta mais tootmisjaoskond nr 2, mille juhatajaks sai V Uljanov ja mäemeistriteks S. Smirnov, E. Oder ja I.Pats.

Kui jälgida kaevanduse algusaastaid, siis võib täheldadajaoskondades üsna sagedast ITP vahetust. Üheks põhjuseks oli kindlasti söetööstusest saadavate seadmete mittevastavus töötamiseks põlevkivikaevandustes,aga ka rasked mäetehnilised tingimused ja tööoskuste nappus. Juhid olid enamuses praktikud, ilma erialase ettevalmistuseta. Kes suutis kõvemat häält teha, see juhatas töid. Maa-alust transporti juhtis I.Senokosov,teemeistriks oli V Kurnakov. .Piduriks kaevanduse töös oli sorteerimis-jaoskond: kitsad lintkonveierid (lindi laius 600 mm), rihm üle kannetega veopead, madala tootlikkusega purustid ja sõelad, korruste vahel paiknevad kitsad kolud, milles külma talveilmaga maa alt tulev märg kaevis eriti hästi kinni külmus. Sorteerimisjaoskonda juhtis Vetrov,mehaanikuks olid seal 1. Sutugin ja 1.Gorbunov ning kümnikuks I.Klimov. Töötajate nimekirjast leian tuttavaid persoone: Kalju Rooden (temast tuleb juttu edaspidi), paenoppija Linda Aps, Heinrich Agur, kes hiljem töötas 4. kaevanduses, Vaike Rego, kes alustas 15-aastase tüdrukuna tööd ja töötas kaevanduses kuni

selle sulgemiseni. Teenitud vanaduspensionile saatsime ta 1999. aasta 30. septembril nii nagu ka mehaanikatöökoja juhataja S. Kudrini ja meister S. Komarovi.Kui tootmisjuhid vahetusid tihti ja mõne aastaga olid vaateväljast kadunud, siis paljud töölised töötasid kaevanduses 30-40 aastat, kellele aga Jumal tugevat tervist andis, sellele ei olnud ka 50 aastat kättesaamatu. 1949. aastaloli kaevanduse ööpäevane keskmine toodang 424 tonni ja aastatoodang 130499 tonni kaubapõlevkivi. 1952. aastal saavutati kaevanduse projektvõimsus 600 000 t ja aastaga toodeti 659 400 t kaubapõlevkivi. Sompa kaevandusväli oli lõigatud paneelideks ja siin kasutati paarislaavadega pikklankkaevandamist põlevkivi käsitsi laadimisega ning lae sujuva langetamisega täiteribadele, mis olid laotud põlevkivikihis sisalduvast aherainest.

Sompa kaevandus oli oma mäetehniliste ja geoloogiliste tingimuste poolest põlevkivibasseini keerulisim. Oli aastaid, mil 1 tonni kaubapõlevkivi kohta pumbati kaevandusest välja 8-10 m' vett. Sagedased karstitsoonid ning ebapüsivad laekivimikihid aeglustasid tunduvalt läbindamistöid. Kaevanduse keerukusest kõneleb võib-olla ka fakt, et esimese 15 tööaasta jooksul vahetus siin 7 peainseneri. 1963. aastal määrati sellele kohale Leningradi Mäeinstituudi kasvandik Rene Herkül, kes pidas raskel ametikohal vastu 8 aastat ja võinuks võibolla kauemgi, kuid mitmed asjaolud töötasid tema kahjuks (selle teema juurde pöördun hiljem tagasi).

Aastaid 1959-1965 loetakse kaevanduses tehnilise progressi aastateks. Tänu kaevanduse töötajaskonna pidevale loomingulisele tööle tehnoloogia täiustamisel ja uute seadmete ning mäemasinate evitamisel tootis kaevandus 1962. aastal juba 1 046800 t kaubapõlevkivi.

Nende aastate kohta olen kuulnud aga ka väga vastakaid arvamusi. Aastail 1955-1961 juhtis kaevandust Vassili Prokopovits, kes oli kõva sõnaga juht, sest mida ta ütles, seda ta ka tegi ja lõpuni viis. Vanad kaevurid meenutavad, et hull oli lugu siis, kui Propka (nii teda kaevurid kutsusid) haige peaga maa all sattus. Võttis oma kaevurimütsi peast (kiivreid sellel ajal veel ei kasutatud) ja proovis sellega käsilaavas tugipostide püsivust. Kui mõni postidest löögi tagajärjel maha kukkus, oli kaevuri päevapalgaks ümmargune null. Niisugune karm ülemus olevat olnud Vassili Prokopovitš. Kuid ega kõik laabu töös nii nagu vaja ja 1961. aastal viidi Prokopovits üle trusti Eesti Põlevkivi keskaparaati. Uueks kaevanduse ülemaks (tema töötamise ajal hakati juhte nimetama direktoreiks) sai Salomon Petrovitski, kes varem töötas Tammiku kaevanduses, mis tollal oli veel kaevandus nr 8. ja sealt, st. Tammiku kaevandusest ta tõigi 1963. Aastal endale abiks ja kaevanduse peainseneriks Rene Herküli.

See oli tandem, mille najal kaevanduse areng tegi suure hüppe tehnilise progressi suunas. Teretulnud olid kaTPIlõpetanud noored mäeinsenerid, kuigi varemalt millegipärast neile 6. kaevanduses kohta ei leitud. Sellesse ajavahemikku võiks arvata järgmised saavutused: kaeveõõnte rajamise mehhaniseerimine (laadimismasina UP-3 juurutamine); paarislaavades kraapkonveieri kasutuselevõtt; rikastuskompleksis konveierite, purustite, viprite vahetamine uute ja võimsanlate vastu; maa-aluste pumplate võimsuse suurendamine; laadimistööde mehhaniseerimine metsalaos (pukkkraana ülespanek). Kuuekümnendate algusesse kuulub ka rajatis, mis kaevanduse eksisteerimise lõpuni kandis nime "Volga-Don".Häda oli nimelt selles, et Kahula küla külje alt tulev Ereda oja läks üle kaevanduste nr 4 ja 6 ning Kohtla

väljade, Kohtla-Nõmmelt läbi Ojamaa jõkke. Kuna osa jõealusest maast oli kaevanduste poolt välja töötatud,muutus jõe põhi "hõredaks“. Vesi, mis Sompa kaevandusest välja pumbati, jooksis läbi kivimites olevate ja sinna tekkinud lõhede Kohtla kaevandusse. Aastail 1962-1963 toimus Kohtla kaevanduses paar korralikku uputust. Milles oli küsimus? Kui Eredalt voolas Kohtla-Nõmme poole väike jõeke, siis paari kilomeetri kaugusel oli ojapõhi kuiv, vesi sadas sealt Kohtla meestele krae vahele, tekitades palju paksu pahandust. Tolleaegselt Eesti Põlevkivi juhilt Väino Viilupilt tuli karm käsk ehitada uus kraav kaevandusvete ärajuhtimiseks. Ajastule kohaselt saigi rajatis nimeks "Volga-Don“! Et vesi mäkke ei jookse, ehitati Eredale korralik tamm,veetasapinda tõsteti umbes 1,5 meetrit ja nii hakkas vesi liikuma uue suunaga üle Sompa ja Kohtla kaevevälja Ojamaa jõkke. Kuid ka siin oli kraavi põhi "hõredavõitu“.Veepidavuse tõstmiseks valati kraavi põhi ligi kilomeetri ulatuses betooni. Kuid ajapikku betoon talvekülmade mõjul pragunes ja vesi leidis jällegi tee maa alla. Viimase 10 aastaga leidsime lihtsama lahenduse. Kohtla- Järve elektrijaamast sai tasuta lendtuhka. Suvisel kuival perioodil, kui oli võimalus pumbad maa all seisata, alanes kraavis vesi. Kolm-neli kallurikoormat tuhka kraavi, labidatega laiali ja siis vesi uuesti voolama. Nii täitis tuhk praod ja lõhed ning kraavi veepidavus suurenes pea 90%-ni.

Kaevanduse toodangus olid ülekaalus energeetiline põlevkivi klassist 0-25 ja tehnoloogiline põlevkivi klassist 25-125. Peale põlevkivikeemiatööstuse tarbis tehnoloogilist põlevkivi ka Kunda tsemenditehas. Rikastuskompleksi töö põhimõte oli võrdlemisi lihtne: maa alt väljatulev mäemass läks üle relss-sõelte, kus eraldati põlevkivi tükisuurusega kuni 125mm ja suuremad tükid läksid mööda lintkonveierit purustajasse ja sealt sõelumisele. Tükikivi rikastamine toimus aeglaselt liikuval laial (1200 mm) lintkonveieril, mille ääres seisid 10 kuni 14 naist, kes korjasid liikuvalt lindilt paetükke väikestesse punkritesse, ikka nii 6-10 tonni vahetuses. Oli see vast töö! Mehed igatahes sellisel tööl vastu ei pidanud. Ja lõpuks, olles rutiinsest tööst teadlikud, sellist töökohta vastu ei võtnudki. Kui kaevanduse direktor mõne luuseri või korrarikkuja karistuseks üheks kuuks sorteerimiskonveieri äärde saatis, oli see suurim karistus. Kaevurid palusid, pisar silmas: seltsimees direktor, ükskõik millist karistust kannan, ainult mitte seda. Kui 1960-ndatel Eesti Põlevkivi kaevandustes praktiseeriti kaeveõõnte kiirläbindamist, ei jäänud ka Sompa kaevandus kõrvalseisjaks. 1965. aasta juunis läbindas Kalju Roodeni juhitud brigaad 545 mettevalmistavaid kaeveõõsi. K. Rooden oli kaevandusse tööle tulnud 1949. aasta jaanuaris, seega päris kaevetööde alguses. 16-aastase noorukina alustas ta tööd lukksepana, hiljem tungis kaevuritöö keerulisse maailma. Pikki aastaid juhtis ta eesrindlikku läbindajate brigaadi. Hiljem, kui raske kaevuritöö andis tervisele tunda ja maa all liikumine muutus raskeks, leidis K. Rooden tööd ka maa pealt. Kaevanduse töö lõpuni hoidis ta korras soojamajandust, st. oli katlamajas A ja O. TöökaasIasteit sai ta austava nime - "väike direktor“!

Heameel on meenutada, et paljud edasiviivad algatused said alguse Sompa kaevandusest ja levisid sealt hiljem põlevkivibasseini teistesse kaevandustesseo Näiteks H. Brikkeri ja E. Mihkelsaare algatatud kraapkonveierite ülekandmise kiirmeetod ettevalmistustöödel paarislaavades. Trustis Eesti Põlevkivi on selle kohta välja antud väike (10 lk) infobrosüür. Kui kaevurid omakeskis mõnikord korralikult "seatapjat" (millegipärast nimetati sellal nii kõige odavamat valget viina) olid pruukinud ja jutuhoogu sattusid, siis muutus see brosüürike lausa romaaniks. Kuldsete käte ja lahtise peaga mees oli Rein Maasik. Soonuri KPM-2 keeras ta küljele, tegi lõikeorganis vajaminevad ümberehitused, paigaldas kõrvale veel teise mootori, et jätkuks veovõimsust, ja rasked kraavitööd olid mehhaniseeritud. Kuid oh häda! Mees hakkas liiga palju palka saama, see aga ülemustele ei meeldinud. Kuid algus oli tehtud ja kiiresti levis see meetod kõikides kaevandustes. Edasi järgnes juba päris kraavikombain. Kahe paralleelselt asetseva lõikeorgani vahele monteeriti kraabid ja selle "monstrumiga" läbiti umbes 0,5 m laiust veekraavi. Siis ootas järge iseliikuv vagonett ja greifer kaevandus- vagonettide veokastide puhastamiseks. Vagonettide puhastamine oli kaevanduses igavene probleem. Jäägid veokasti põhjas vähendasid tunduvalt vagoneti mahtu. See oli kasuks kaevuritele,kuid kaevanduse põlevkivilaos tekis kohe puudujääk. Probleem oli eriti terav kevadise ja sügisese suurvee ajal, sest märg põlevkivi ei.tulnud kaaduris vagonetist välja. Aitasid ainult kirkad, labidad ja kaevurite lõputu ramm. Greifer, mis oli monteeritud kaaduri ette, töötas hüdrosüsteemiga. Kaks poolt suruti vagoneti põhjas kokku ja greifer tõstis kaevise jäägid vagonetist välja.Tööd pidurdav probleem sai lahenduse. 60-70-ndatel, kui nõudlus põlevkivi järele oli suur, töötas kaevanduses neli paarislaavat 12 brigaadiga.

Ööpäevane tootlikkus paarislaavas pidi olema vähemalt 1000 tonni. See oli aluseks, et maksta kaevuritele kõrgendatud preemiat. Töö vahetuks juhiks maa all oli brigadir: kõik siin olenes tema juhtimisstiilist, sõnakusest ja nõudmistest. Ennekõike pidi brigadir olema tubli kaevur, iga kandi pealt eeskujuks oma brigaadi teistele liikmetele. Sellistest meenuvad mulle Grigori

Kirillav, Ivan Prokofjev, Elmar Liiva, Dvorjaninov, Kuropatkin, Markov, Hansman. Kui möödus 25 aastat Suurest Isamaasõjast, jagati parimatele töölistele-veteranidele aukirju. Ka Hansman oli kirjas, kuid aukirja ta kahjuks kätte ei saanud. Tollane partorg oli küsinud Hansmanilt, kas ta sõjast osa võttis. Võtsin - oli lühike vastus. Tähendab, oled veteran - tegi usutleja järelduse. Nii see aukiri välja kirjutati. Kuid jagamise päeval keegi naljahammas ütles, et Oss (nii teda töölised kutsusid) sõdis ju valel poolel. Jutt jõudis partorgi kõrvu ja nii see aukiri prügikasti rändas. Hansman oli aus töömees ja tema käest ei küsitudki, kummal poolel ta sõdis. Grigori Kirillov oma 1.90-se kasvuga oli tõelise kaevuri mõõtu. Juhtus, et mõni mees brigaadis ei tahtnud aru saada, kuidas korralikult tööd teha, siis võttis Grisa tal kraest kinni nagu pahandust teinud kassipojal ja viis tagavaraväljapääsu või külgstrekki, nagu seda nimetati, ning tegi kõrvad kuumaks. Nii mõnestki sellisest mehest sai pikapeale korralik kaevur. Kui Kukruse kaevandus läks sulgemisele, toodi sealt üle Sompa kaevandusse Sikuti ja Liivamäe brigaadid. Nendes oli vana Kukruse kaevanduse hõngu ja ka veidi teistsugust ning väärikamat töösse suhtumist. Uues töökohas püüdsid nad üles näidata kaevuri väärikust ja lugupidamist oma raske elukutse vastu. Raskes kaevuritöös oli põhimine ikkagi inimene. Ja ega kõik suutnud ega tahtnudki olla eesrindlased. Tõeline kaevur oli füüsiliselt tugev ja vastupidav. Nüüd, aastaid hiljem mõeldes sellele ränkraskele tööle, ei kujutagi paljud ette, kui palju kaevur oma labida ja kirkaga ära tegi. Kukruselt tulnute meeste hulgas oli selline kaevur nagu Pjotr Katsura. Juba Kukrusel töötades oli ta saanud mitmeid aukirju ja sama teed käis ta ka Sompa kaevanduses. Oma parematel päevadel viskas ta 7-tunni1ise vahetuse jooksul konveierile 25-30 tonni põlevkivi, lisaks väljasorteeritult ligi 20 t paekivi täiteriitadesse. Ega siis teised kaevurid teda asjata "ekskavaatoriks" kutsunud.

Et kaevuritel jätkuks töörinnet, selle eest hoolitsesid läbindajate brigaadid. Kuulsamast, Kalju Roodeni brigaadist oli juba eespool juttu. Noorte brigaadi juhtis Senatski. Oli veel teisigi: Mati Paju, Karl Rego, Vantslav. Et läbindajate töötingimused olid tunduvalt raskemad kui kaevuritel (märjad tööeed, sagedased karstitsoonid, ebapüsivad laed), muutusid neis sagedamini nii brigaadide koosseisud kui brigadirid. Kaheksakümnendatel aastatel töötasid stabiilselt brigaadid, mida juhtisid nooremad mehed nagu Uisk, Jermolajev, Kriisk, Druiinin.

Läbindajad hingasid kergemalt ja töö läks lõbusamalt, kui esi oli kuiv ja laed püsisid. Siis oli ka palk normaalne. Kui aga ette juhtus karstitsoon, muutusid

töötingimused väga raskeks. Põlvini poris ja kaeveõõne laest tuli vett nagu ämbrist - see oli ränk katsumus. Töötati küll kummiülikondades, kuid need tavaliselt tervet vahetust vastu ei pidanud. Maa alt välja tulles olid läbindajad märjad nagu uppumissurmast pääsenud kassipojad. Kui karstitsoon oli väiksem, raam-raamis toestust 10-20 m, polnud olukord kõige hullem: kuu ajaga jõuti tsoonist läbi ja veel jupp normaalset käiku juurde, haigestumisi oli vähe ja palgapäeval oli ka midagi tasku panna. Hullem oli olukord, kui karstitsooni oli 100-120 m! Enam kui kaks kuud ainult pori ja vesi! Püüa sa läbivettinud riietes üles seada raske-test palkidest toestusraami! Vaatamata kõigile raskustele jõuti ettevalmistustöödega, mõni-kord küll alles viimasel minutil, ikka valmis.

Kuid aeg läks edasi ja raske labidatöö nõudis uuendamist. 1970. aastal vahetusid kaevanduse direktorid: lahkus Salomon Petrovitski ja tema asemele tuli Käva-2 peainsener Jakov Libman. Käva kaevanduses oli selleks ajaks katsetatud põlevkivikihindi väljan1ist kombainiga 2K-52. Kõrvalolevasse 4. kaevandusse juurdus uuendus kahe kaevanduse vahelisse kaitsetervikusse löödud ava kaudu, läbi mille 4. kaevanduse kaevurid käisid naabrite juures kogemusi omandamas. Kui J. Libman asus Sompa kaevanduse direktori kohale, hakkas ta sisse viima uuendusi, et kaevandus edasi areneks. Kävast toodi tootmisjaoskonna juhataja Priit Virkus Sompa kaevanduse peamehaanikuks, vahetades välja senise peamehaaniku Aleksandr Dmitrijevi. Aasta hiljem tuli Käva kaevandusest kombainijaoskonna mehaanik Jaan Uppus, kellelolid sellel alal väga suured kogemused. Kuna Käva kaevanduse põlevkivivarud olid lõpukorral ja kaevandust ootas ees sulgemine, tulid paljud meeleldi Sompasse üle. Vitali Gludini juhitud tootmisjaoskond tuli üle praktiliselt täies koosseisus, nende hulgas ka Ivan Zeljabini brigaad. Brigadir oli kõva töömees. Kävas vedas ta oma brigaadiga viisaastaku plaani täis ja oli esitatud Moskvasse sotsialistliku töö kangelase kuldtähe saamiseks. Seni kuni asju aeti, sõitis Zeljabin Pärnu sanatooriumi puhkama. Ja mis puhkus see ilma napsuta on. Kuid Ivan võttis vist ülemäära palju, sest laskis Pärnu bussijaamas nurka ja sattus kainestu-smajja. Skandaal missugune! Et teine vend Vassili töötas samuti brigadirina, saadeti tollane Eesti Põlevkivi kaadrite juht Ivan Matjas Moskvasse viga parandama.Nii sai hoopis Vassilist kangelane. See tõi vendade vahele paksu pahandust. Ja oi kui palju! Kuid aeg läks edasi ja füüsiliselt raske kaevuritöö nõudis muutusi. 1971. aastal hakati ka Sompa kaevanduses juurutama põlevkivi tootmist kombainiga. Et puudus vastav tehnika, siis hakati sisse tooma söekombaine ja neid kohandama tööks põlevkivikaevandustes. Selleks oli vaja inimesi välja õpetada. Uue loodava kombainijaoskonna juhtimise võttis enda hooleks Kalev Sokman, kes enne oli 13 aastat juhtinud kaevanduse energeetikamajandust. Esimeseks brigadiriks valiti suurte kogemustega ja kaevuritöö kõiki tahke tundev Udo Vaikmaa. Esimene toodang kombainiga 2K-52 anti maa peale 1971. aasta viimasel päeval. Sellest hetkest algas kombainiga tootmise kiire areng. See oli kergenduseks kaevuritele, kuid nuhtluseks põllu-meestele.

Maapinna vajumine 0,5-1 m põhjustas üleval nagu suurte vannide teket, sest tervikute kohal maapind ei

vajunud. Esialgu nendele küsimustele suurt tähelepanu ei pööratud, sest riik vajas odavat elektrienergiat, vajas

soojust ja valgust.

1970. aasta algul määras S. Petrovitski mind 3.tootmisjaoskonna juhatajaks. Jaoskonnas oli üks käsilaava

kolme brigaadiga ja kolm läbindajate brigaadi. Praktiliselt läbinduseed kogu aeg kas uppusid või olid

karstitsoonis. Jaoskonna juhti vahetati tihti, sest plaani täitmisega oli suuri raskusi. Detsembrikuus tegin koos jaoskonna markseideri Anatoli Semeikiniga plaani ümber nii, et see oleks kas või ühe tonniga ületanud aastaplaani. Korralik peapesu oli teenitud, ümberarvestusega tuli üleplaanilist toodangut 260 tonni. Aasta lõpus oli kaevanduse direktoriks juba J. Libman.

1971. aasta lõpus lõpetati käsilaavad 1401-1402 ja oli vaja käiku anda uus laavapaar. Et laekivimid olid seal ebapüsivad, oli 1401. laava alglõõr 3,2 m kõrguse laega. Kaeveõõs pidi olema aga 2,2 m kõrgune. Nägime kurja vaeva, et seda ülemäärast meetrit postide peale saada. Hommikuses vahetuses olin sageli ise laava ettevalmistuse juures, teises või öises vahetuses aga asetäitja Ants Tihemets. Vaevlesime niiviisi juba nädala, aga tulemused olid minimaalsed.

Näen öösel mingit segast und, mille peale ärkan. Enam magama ei jää, mingi võim sunnib mind kaevandusse

minema. Kabineti ukse taga kuulen telefoni helisemas. Kiiruga avan ukse ja vahetuse meister teatab grupiviisilisest õnnetusjuhtumist. Kaks meest jäid varingu alla ja on raskesti vigastatud. Kutsun välja kiirabi, ise riietun ümber ja lähen maa alla sündmuskohale. Edaspidised toimingud on nagu ikka selliste raskete õnnetusjuhtumite korral: komisjonid, seletuskirjad, süüdlaste otsimised ja karistused. Kuid töö peab ju edasi minema. Otsuseks oli käsk läbindada kõrvale uus 2,2 m kõrgune ja võimalikult kitsas alglõõr, et lagi püsima jääks. Minimaalne kaeveõõne laius, mida saab veel teha, on 3,5 m. Käpplaadur 1PNB läheb ees, järele mon-teerime kraapkonveieri SP-63. Nädalaga on 100 meetri pikkune alglõõr valmis, konveier laavas ja töö hakkab laabuma.

Direktori soovitusel kirjutan avalduse, et palun vabastada mind jaoskonna juhi kohustustest. Lähen tagasi

1. tootmisjaoskonda juhataja Juri Shelgunovi abiks. Kuid J. Libman vabastab ka peainsener Rene Herküli

ametist, pannes ta kaevanduse peatehnoloogi kohale. Ega kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Libman kasutas

juhuse ära ja hiljem ilmselt kahetses seda. R. Herkül oli kaevanduse peainseneri ametikohal töötanud 8 aastat

ja kaevanduse hea käekäigu eest hoolitsedes mõndagi ära teinud. Töötajate hulgas oli ta suur autoriteet. Ka Libmani töötamise aeg Sompa kaevanduses jäi lühikeseks. 14. augustil 1973 toimus kaevanduses tolmu-plahvatus (sellest pikemalt eriosas) ja haiglasse toimetati 24 inimest, kellest 2 hiljem surid. Libman oli aasta lõpus sunnitud lahkuma, uueks direktoriks määrati Ivan Nikitin. Kaevandus elas ja töötas edasi.

1974. aastal juurutati hüdrauliline toestik Sputnik ja 1976. aastal kombain 1GS-68. Kaevandus saavutas

maksimumtoodanguks 1 687 300 t. Selleks ajaks töötas ka teine kombainibrigaad Mati Paju juhtimisel.

Raske käsitsitöö põlevkivi rikastamisel sorteerimissõlmes oli jäänud naiste õlgadele. Sellel probleemil

haarati sõna otseses mõttes sarvist, kui kaevanduse direktoriks oli Eeri Lass (1980-1987). Koos kaevanduse

peamehaaniku Jaan Uppusega tutvuti Slantsõs trummelpurusti tööga. Dnepropetrovski Instituut projekteeris

ja Parhomenko nim. tehas Karagandas ehitas kaks eksperimentaalset trummelpurustit. Üks neist toodi

Sompa kaevandusse, teine viidi Vorkuta söebasseini, kuid seal seda tööle ei rakendatudki, sest see nõudis

suurt vaeva ja tahet. Sompa kaevanduses saadi kõigist raskustest jagu. Kohapealoli ehitus- ja montaazitööde

juhtimine Tadeus Latanovski õlgadel. Nii läks ajalukku 1983. aasta, kui Sompa kaevanduses mehhaniseeriti

põlevkivi rikastamine trummelpurustiga. See oli suur võimalus edasiseks arenguks.

1984. aastal juurutati tulptervikutega kamberkaevandamise moodus ja alates 1. augustist 1984 lõppes

kaevanduses põlevkivi käsitsi tootmine. Trummelpurusti oli seade, mis tagas põlevkivi ühtlase kvaliteedi ja

elektrijaamadega ei tekkinud probleeme energeetilise põlevkivi müügil. Samuti pikendas see tunduvalt kaevanduse eluiga.

Eeri Lassi juhtimisel oleks Sompa kaevandus veel mõndagi korda saatnud, kuid kellegi kinnisidee oli

Sompa ja Kohtla kaevanduse ühendamine ja nii lahkus E. Lass kaevanduse juhi kohalt, sest ta ei näinud sellises ühenduses mingit perspektiivi. Põlevkivi tarbimine oli 80-ndate lõpus tunduvalt vähenenud ja kaevandus töötas vaid 25%-lise võimsusega. Töötasin sellel ajal TK Eesti Põlevkivi aparaadis ja mulle tehti ettepanek asuda Sompa kaevanduse direktori ametikohale. Ehkki olin varem Sompas töötanud ja selle töötajaskond enamuses tuttav, ei ütelnud ma kohe jah-sõna, vaid võtsin veidi mõtlemisaega. E. Lass tutvustas põhjalikult olukorda ja oma lahkumise motiive ning 1987. aasta 23. Novembril pärast l3-aastast vaheaega olin taas Sompa kaevanduses.

Eeri läks aga Põltsamaa külje alla Pajusisse, rajas sinna väikese paekivi tootmise karjääri ja töötab seal

edukalt tänapäevani.

Kaks väga erinevat kollektiivi - Kohtla ja Sompa kaevandus- ei olnud loodud kooostööks ja alates 1989.

aasta 1.jaanuarist lahutati see mittepüsiv kooselu. Normaalseks tööks tuli uuesti taastada kamber-kaevandamine.

Elasime ja töötasime perspektiivitundega, mitte mõeldes kaevanduse eesootavale sulgemisek mida

korrutati igal aastal alates 1970. aastast.

90-ndate algus oli majanduslikus mõttes kogu Eesti Põlevkivile väga raske. Rahaliste vahendite nappus

kummitas igal sammul. Ehkki tööliste palgad püüti välja maksta õigeaegselt, tuli ette ka hilinemisi. Kui

töölised olid oma raha kätte saanud, andis tootmiskoondise peadirektor Väino Viilup loa ka juhtkonnale

palka maksta. Oli ju pärast "laulvat revolutsiooni" Otto Sullakatko tagandatud ja asemele saanud Väino Viilup

(23.10.1991).

Enne seda, 1990. aasta veebruaris oli Sompa kaevandus katastroofi äärel. Kuidas olukorrast välja tulime,

sellel peatun hiljem ja põhjalikumalt. Selleks,et kuidagi hinges püsida, tuli palju seadmeid ja mehhanisme

taastada ja remontida. Mehaanikatalitus eesotsas peamehaanik Jaan Uppusega ja remondi- ja montaazijaoskond Mati Moksi juhtimisel ei lasknud pead norgu. Väljapääsu pidi leidma igast olukorrast.

Kombainiga tootmisele liitsime kamberkaevandamise ja Kalev Sokman jaoskonna juhina leidis nii mõnelgi

uneta ööl küsimusele optimaalse lahenduse. Siis puudusid kaevanduses kopplaadurid, kamberploki kambris

lükati lõhatud kaevis kraapkonveierile buldooseriga ja ümberlaadimine toimus käpplaaduriga 1PNB. ühest

buldooserist kamberplokis jäi väheseks.

Mu maakodus seisis parasjagu kasutult traktor DT-75 ja veel selle tagavaramootor. Transportisin need kaevandusse ja sealt RMT-sse. Nii saime kamberplokki teise buldooseri. Kui see oli kaevanduses kaks aastat normaalselt töötanud, küsisin tootmiskoondise tootmisdirektorilt Lembit Võlult vahetuseks endale ratastraktori T-40, mida oli varem kasutatud Kukruse kaevanduse põlenud aherainepuistangu rekultiveerirnis-töödel. Vahetus sai teoks.

1992. aastal tuli firmalt Aadam pakkumine paekivi tootmiseks. Firma tegevdirektor Olev Rohumäe oli

katsetanud Aidu karjääris C/D vahekihist (kaksikpaest)katteplaatide valmistamist. Karjääris oli paekivi

lõhketööde tagajärjellõhestunud ja korralikke katteplaate sellest ei saanud. Kaevanduses oli põhimõtteliselt

võimalik kombainiga 1GS-68 CID paekivikihi pealt põlevkivi välja võtta 0,7 meetri paksuseit, edasi

paekiht umbes 0,7 x 1,3 m tükkidena lahti murda ja siis alumine osa põlevkivilasundist toodangusse anda.

Suurt kasumit siit loota polnud, kuid kahe aasta jooksul mingi lisaraha kaevanduse arvele laekus. Firma Aadam lõpetas aga oma tegevuse ja sellega lõppes ka paekiviplokkide tootmine kaevanduses. Veel praegu võib näha sellest paekivist laotud Kukruse autobussipeatuse varjualust.

Olmeprobleemide lahendamiseks ehitasime ja andsim ekspluatatsiooni Sompa asulas 18 korteriga elumaja.

Vaeva ja muret nägi sellega kaevanduse majandusosakonna meister Ljudmila Klemberg. Ehitajad, nagu

ikka, ei pidanud kinni tähtaegadest ega kvaliteedist.

Ereda ja Võrnu küla veetrasside ehitamisel tekkisid tihti konfliktid AS Eesti Põlevkivi Ehitusega, mille

keevaline juht Pjotr Balatski leidis alati, et ehitajatel on õigus. Oma praaktöö olid nad sunnitud ikka ringi tegema.

Kaevanduse territooriumile rajasime fekaalpumbajaama,et reovett loodusesse puhastamata kujul mitte

tagasi lasta. Reovesi suunati torustiku abil Sompa asula reoveesüsteemi, pumbajaama töö sai täielikult automatiseeritud. Selles oli põhiline osa tollasel peaenergeetikul Aleksandr Sussinil ja kõrgema kvalifikatsiooniga elektrilukksepal Hubert Paasil.

Tootmisjaoskondade maa-alune elektrivarustus vajas ümberkorraldamist, see sai eriti selgeks pärast 1990.

aasta veebruari uputust. Siia lisandus veel Viru kaevanduse täiendav energiavajadus. Kiikla küla äärde rajatava 110/35 kV kõrgepingealajaama ehitusele anti roheline tee. AS Eesti Põlevkivi poolt aitasid kaasa Ago Siim ja Eino Pukk ning peaenergeetik Juhan Bachmann, kaevanduse poolt siis juba peaenergeetikuna Ülo Peedu ja elektrikute seas "proff" Jaan Pullat.

Peamehaanik Jaan Uppuse eestvedamisel ehitasime kaevanduse tööstusterritooriumile uue seadmete remondi

hoone, sees vajalikud tõstemehhanismid, trei ja puurpink, keevitusaparaadid jpm.

Kui põlevkivibasseini ilmusid kopplaadurid, suutsime ka Sompa kaevandusele ühe Toro-301D muretseda,

mis kaevandusse jõudis 1997. aasta mais. Kopplaaduri kasutamine tõstis tunduvalt kamberploki efektiivsust,

lihtsustades samal ajal märgatavalt tööd, kuid see esimene masin jäi kaevandusele paraku ka viimaseks.

Et kaevanduses oli sügisese ja kevadise suurvee ajal probleeme veekõrvaldusega, ehitasime uue allmaapumbajaam võimsusega 2500 m3/h 22. tuulutusstrekil. Vesi oli meile nuhtluseks ja selle pealetungiks

pidime alati valmis olema. Kaevanduse lõpuaastateloli pumplate koguvõimsus u 23 000 m3/h. Ööpäevaga tuli

korralik järvetäis vett maa alt üles pumbata. Vaatamata raskustele ei olnud Sompa kaevandus majanduslike

näitajate poolest mitte viimaste hulgas. Tootmise madalama omahinna poolest olid eespool vaid Kohtla ja

Viru kaevandus. Väga raskeks osutusid taasiseseisvunud vabariigi algusaastad. Tarbimise ja toodangu langus, rahanappus. Suvekuudel töötasime vaid kolm päeva nädalas. Töötasu langes, kuid töötajad olid rahul sellegagi, et säiliks vaid mingigi töökoht.

1999. aastal vahetati välja siis juba aktsiaseltsi Eesti Põlevkivi juhtkond. Nagu öeldakse, uus luud pühib

paremini ja nüüd hakati ridamisi kaevandusi sulgema.

Sompa kaevandus andis viimased põlevkivitonnid maa alt välja 1999. aasta 29. oktoobril ja likvideerimistöödeks oli aega 5 kuud. Seadmete ja rööbasteede demontaaz oli alanud juba oktoobris. Toodangu lõpetamisega kasvas demontaazitööde tempo tunduvalt. Koondise juhtkonna antud tähtajaks, st 2000. aasta 1. Märtsiks pidi maa alt kõik väljas olema. Hullumeelsus – vangutasid paljud pead. Tammiku kaevandus oli pool aastat varem alustanud ja lõppu polnud veel näha. Probleemiks oli välja tuua 42 km allmaaraudteed, lisaks veel etesse jäänud mäemasinad ja konveierid. Komplekteerisime noorematest meestest brigaadid, kes töötasid kahes, kohati isegi kolmes vahetuses. Maa-alust tööd jäi juhtima kaevanduse allmaatranspordi jaoskonna juhataja Vladimir Bõkov. Töölistele kehtestasime sisemised tükitöönormid ja töö läks käima. Et tööd tehti isuga, oli teenistus isegi kõrgem kui kaevuritel teistes kaevandustes. Selle eest sain muidugi juhtkonnalt korraliku peapesu, kuid 2000. aasta veebruari alguseks oli maa-alune praktiliselt tühi. Jäänud olid vaid pumplates vajaminevad pumbad, et hoida ära enneaegset uppumist. Alustasime kaugematest ja et raudteed enam polnud, vedasime pumpasid kaevanduse hoovi traktori järele haagitud metall-lehtedel.Viimased pumbad seiskasime 2000. aasta 22. veebruaril ja kaeveõõned hakkasid täituma veega. Maa alla jäi 5 miljonitn tonni väljarniseks ettevalmistatud varu ja kinnitatud kaevevälja piiresse 28 min tonni aktiivset varu. Raske oli lahkuda inimestest, kellega piki aastaid koos töötatud. Lihtsam oli nendega, kellel pension välja teenitud. Need töötajad saatsime auga teenitud puhkusele. Noorematele oli aga vaja uusi töökohti. Probleeme oli eriti nendega, kellel oli pensionini jäänud vaid 2-3 aastat. Kes sellist enam tööle võtab! Küsimused leidsid lõppkokkuvõttes siiski positiivse lahenduse ja seda suuresti tänu aktsiaseltsi juhtkonna mõistvale suhtumisele.

Minule anti 2000. aasta 6. märtsil nimeline käekell ja peale 45-aastast teenistust Eesti Põlevkivis võisin rahuliku südamega hakata isakodus põldu harima.

EE kaevandusest

2011-01-21T15:37:00.002+02:00

Põlevkivi kaevandamine _ ee

Lisa kaevanduse link

2011-01-12T20:35:00.001+02:00

Täname
http://mi.ttu.ee/lingid/
http://mi.ttu.ee/kaevandamine/

Rootsi sügavaim kaevandus Renström 1240m

2010-12-19T11:05:00.000+02:00

THE RENSTRÖM MINE

Pay a visit to Sweden’s deepest mine
The Renström mine opened in 1952. The ore body is polymetallic, containing copper, zinc, lead, gold and silver. At 1,240 metres under surface, Renström is the deepest underground mine in Sweden. Exploration has resulted in interesting findings down to 1,700 metres. Boliden has applied for permission to use the Hötjärn tailings pond in Boliden to deposit tailings sand for 20 years starting in 2009. Important issues which have been discussed include the long-term stability of the dams, conditions governing emissions to water and reclamation methods, i.e. the question of whether Boliden has selected the most suitable location for the tailings pond.

Kaevandused riigiti

2010-11-07T22:06:00.001+02:00

Category:Underground mines by country

From Wikipedia, the free encyclopedia

Subcategories

This category has the following 35 subcategories, out of 35 total.

G

G cont.

[×] Underground mines in Guatemala (1 P)

H

[×] Underground mines in Honduras (1 P)

I

[×] Underground mines in India (2 P)
[×] Underground mines in Indonesia (1 P)
[×] Underground mines in Ireland (4 P)

J

[×] Underground mines in Japan (2 P)

M

[×] Underground mines in Mexico (2 P)
[×] Underground mines in Mongolia (1 P)

N

[×] Underground mines in the Netherlands (2 P)
[×] Underground mines in New Zealand (4 P)
[×] Underground mines in Norway (2 P)

P

[×] Underground mines in Poland (4 P)

P cont.

[×] Underground mines in Portugal (2 P)

R

[×] Underground mines in Russia (3 P)

S

[×] Underground mines in Slovakia (2 P)
[×] Underground mines in South Africa (7 P)
[×] Underground mines in Spain (1 P)
[×] Underground mines in Sweden (4 P)

T

[×] Underground mines in Tanzania (3 P)

U

[×] Underground mines in Ukraine (1 P)
[+] Underground mines in the United Kingdom (3 C)
[×] Underground mines in the United States (50 P)

Z

[×] Underground mines in Zimbabwe (1 P)

Categories: Mines by country | Underground mines

Ülgase fosforiidikaevandus

2010-10-17T13:42:00.000+03:00

http://rebala.galerii.ee/?p=348

Ülgase fosforiidikaevandus

Written on September 11th, 2010 at 1:16 pm by Triin

31. märtsil 1921. aastal andis Kaubandus-tööstusministeerium Osaühisusele „Eesti Vosvoriit“ loa hakata kaevandama Ülgasel fosforiiti. Lisaks kaevandusele ja sorteerimis-rikastusvabrikule ehitati veel ka 2 km pikkune raudtee, mis ühendas vabrikut sadamaga – fosforiidi väljavedu toimus ainult meretsi, mistõttu oli talvine eksport tihti raskendatud. Aja jooksul muutus fosforiidi hind üha odavamaks, turustamine raskemaks. Samuti ei arvestatud algsetes plaanides fosforiidi rikastamisega.

Ülgase fosforiidikaevanduse tegevus lõppes ööl vastu 5. detsembrit 1938. aastal, kui vabriku hoone süttis põlema ning hävis täielikult. Järele jäid ainult katlamaja ja kuivatushoone müürid.

Uus kaevandus ja vabrik asutati 1940. aastal Maardu mõisas. Seal toodeti fosforiiti kuni 1991. aastani, mil lõpetati selle maavara kaevandamine.

Šurf on kaevanduse kaeveõõs - Mäendusõpik - mi.ttu.ee/opik: Šurf

2010-10-05T16:36:00.000+03:00

Mäendusõpik - mi.ttu.ee/opik: Šurf

TTÜ MÄEINSTITUUT: Tšiili kaevandusvaringu infoleht

2010-09-09T13:12:00.000+03:00

TTÜ MÄEINSTITUUT: Tšiili kaevandusvaringu infoleht: "Avasime meedia ja teiste kaevandamishuviliste jaoks Tšiili kaevandusvaringu infolehe, kust saate infot, et korrigeerida oma mäendusterminolo..."

Maa Vara: VANA VARESE VAAKUMISED 28

2010-08-10T13:57:00.000+03:00

Maa Vara: VANA VARESE VAAKUMISED 28

Ojamaa kaevanduse lugu

Malmberget rauamaagi kaevandus Rootsis

2010-08-02T19:37:00.000+03:00

Malmberget Iron Ore Mine, Sweden

Email Article

Link To Us

Related Projects

Key Data

Producer of

Iron ore

Location

Gallivare, northern Sweden

Ownership

LKAB

Geology type

Precambrian apatite-bearing iron ores

Geology type

Precambrian apatite-bearing iron ores

Mineral type

Magnetite and haematite

Reserve base

187Mt plus extensions

Full specifications

LKAB's Malmberget (ore mountain) iron ore mine, located at Gällivare, 75km from Kiruna, contains some 20 orebodies spread over an underground area of about 5 by 2.5km. Seven are currently being exploited. Mining began in 1892, since when over 350Mt of ore have been won. LKAB employs around 1,000 people at Malmberget, of whom 900 work in mining, processing and administration. In 2009, Malmberget produced around 4.3Mt of pellets out of of LKAB's total production of 17.7Mt of iron-ore products. Geology and reserves Malmberget's ores are hosted in Precambrian volcanic rocks that have largely been metamorphosed to gneisses. Containing apatite-bearing iron ore, the entire deposit complex has been strongly folded and now consists of a number of ore sheets that may have originally been connected. Most orebodies lie within the 6.5km-long main ore zone. Magnetite is the principal iron ore mineral, although some areas contain significant amounts of haematite. Apatite contents vary considerably from orebody to orebody, with the average phosphorus content lower than 0.8%. As of the end of 2004, LKAB estimated that Malmerbeget's proven and probable iron reserves totalled 350Mt at 43.8% (proven) and 37.8% (probable). Measured, indicated and inferred resources were 73Mt, with the orebodies remaining open at depth. Mining "Output from the plant will be used to supply domestic markets, releasing pelletising capacity at Kiruna for exports." Large-scale sub-level caving, developed in Malmberget, is the predominant mining method. As at Kiruna, electric-powered, remote-controlled drilling and loading equipment is used, allowing very high labour productivity. Wassara water-hydraulic in-hole hammers and Atlas Copco Simba 469W production jumbos are used, the ore being handled by 25t-capacity Bison electric-drive wheel loaders. Broken ore is trammed to orepasses that run from the production sublevels to the haulage level, located since 1989 at 815m. Here, the ore is transported by 120t-capacity Sisu Mammut (mammoth) trucks to the underground crusher stations. Vehicle haulage is used in preference to a rail system to give better control over the blending of ore from each of the seven operating areas. After primary crushing underground, the ore is skip hoisted to surface for processing. Because of the abrasive nature of the ore, the Mammut truck bodies are constructed from SSAB Oxelosund's special wear-resistant steel, Hardox 400. The Bison loader buckets are also made of Hardox 400, with Hardox 500 cutting edges. Processing All of the ore mined at Malmberget is crushed and screened and is then upgraded using magnetic separation technology. Concentrator output is then processed to give sinter fines, olivine pellets or concentrate for iron powder production. In 2004, LKAB announced a $350m investment in a third pelletising plant for Malmberget. Designed and built by Outokumpu Technology, the new MK3 plant includes a BUV sinter unit, Metso Minerals' balling drums and filters, ABB power and control equipment, and Midroc electrical installations. The attached concentrator includes Outukumpu mills, Metso separators and Roxon belt conveyors. Commissioned in 2006, MK3 has increased Malmberget's pellet capacity by 2.5Mt/y, with the potential to increase this by a further 1.5Mt/y in the future, depending on market conditions. Output from the plant is used to supply domestic markets, releasing pelletising capacity at Kiruna for exports. The SSAB steel plant in Lulea takes one-third of the mine's production, with other main customers being SSAB Oxelosund and various Finnish steel mills. Future projects The completion of the KK4 pelletising plant at Kiruna in June 2008 resulted in Malmberget becoming LKAB's sole producer of iron-ore fines. The current main haulage level, M1000, lies at a depth of 1,000m, with mining scheduled to reach this depth by 2010. A new haulage is currently being planned for the 1,265m level, and is due for commissioning.	Expand Image Location map of Malmberget iron ore mine.
	Expand Image Malmberget at night.
	Expand Image Mining process diagram.
	Expand Image To move the ore, the Malmberget mine uses Finnish built Sisu Mammut trucks.
	Expand Image Bison electric wheel drive loaders, the buckets of which are also made of Hardox 400.

Related Projects: Europe

Deepest mines in the world / Sügavaimad kaevandused maailmas

2010-07-17T18:36:00.000+03:00

Uus EEK kaevandus

2010-07-17T18:29:00.005+03:00

Uus kaevandus

Küsimustele vastab Eesti Energia Kaevanduste strateegilise arengu peaspetsialist Allan Viil

Mis võimalused on Eesti Energia Kaevandustel tootmisvõimsuse säilitamiseks, sõlmitud tarnelepete täitmiseks ning riiklike arengukavade elluviimiseks?

Üks võimalus on intensiivistada tootmist allesjäävatel kaeveväljadel ning avada uusi kaevevälju alles varude lõppemisel. Teine võimalus on jätkata tööd allesjäävatel väljadel ning võtta ammenduvate väljade asemel kohe kasutusele uusi kaevevälju.

Räägime siis mõlemast võimalusest. Mis on intensiivistamise eelised?

Kasutusel olevate kaevanduste tegevuse intensiivistamine aitaks vähendada keskkonnakahju tootmisühikule, väljata tooret kiiremini ja väiksemalt alalt ning kiirendada kaevandatud aladel looduslikku režiimi taastamist vastavalt põlevkivi kasutamise riiklikus arengukavas toodud põhimõtetele.

Milleks on siis uut kaevandust vaja?

Kui Aidu karjääri ja Viru kaevanduse ressursid lõppevad, ei piisa olemasolevate tootmisüksuste intensiivistamisest, et täita sõlmitud tarnelepinguid ja ellu viia Eesti Energia arengukavu. Vaja on avada uus kaevandus. Pea saja-aastase põlevkivikaevandamise ajaloo jooksul on Eestis ammendatud ja ammendamisel parimad osad põlevkivimaardlast. Meie põlevkivikihindi lasumissügavus suureneb põhjast lõuna suunas ja samas suunas väheneb kihindi kütvus. Kirde-Eesti kaevanduspiirkonna kaardile pilku heites näeme, et uutest, kasutusele võtmata kaeveväljadest on põlevkivikihindi lasumissügavuse ja kütvuse suhte poolest optimaalseim Uus-Kiviõli uuringuväli. Sellest tulenevalt oleme ka Keskkonnaministeeriumile esitanud taotluse põlevkivi kaevandamise loa saamiseks Uus-Kiviõli väljal. Luba garanteerib meile, et vajalikku tootmisvõimsust on võimalik hoida ka edaspidi.

Mis etapis on uue kaevanduse loomine?

Uute kaeveväljade kasutuselevõtule mõeldes oleme algatanud igakülgsed ja mahukad uurimistööd ja eksperdihinnangud. Uuringuvälja uuringuid ja prognoose on tehtud ka varem. Viimatise töö „Uus-Kiviõli kaevanduse eskiislahendus" teostas Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituut 2006. aastal.

Läbi aastate on Eesti Energia Kaevandused teinud väljal põhjaveeseiret, mida plaanime veelgi laiendada. Valminud on Eesti Geoloogiakeskuselt tellitud uuringumudel Uus-Kiviõli kaevanduse ja Aidu karjääri sulgemisest tulenevate hüdrogeoloogiliste muutuste prognoosimiseks. Tööst tulenevate soovituste alusel saab laiendada põhjavee seiresüsteemi ning prognoosida tulevikus tekkida võivaid probleeme elanikkonna veevarustuses, et neid aegsasti ennetada ja võtta kasutusele leevendusmeetmeid.

Uue mahuka tegevuse alustamisel on väga oluline sotsiaal-majanduslik aspekt. Kuidas sellega on?

Cumulus Consulting OÜ koostab Uus-Kiviõli kaevanduse sotsiaal-majandusliku mõju analüüsi. Töö valmib septembri lõpuks, kuid juba praegu on selge, et kaevanduspiirkonna elanikel on hulk muresid seoses kaevanduse rajamisega. Kohalik elanikkond muretseb tootmisega kaasneva müra pärast ning kaevude võimaliku kuivaks jäämise pärast, mis suure tõenäosusega kaasneb maa-aluse kaevandamistegevusega. Maidla valla elanikud muretsevad ka kaevandamise üldmõju pärast keskkonnale.

Oma muredest rääkisid nad ka 4. septembril Oandu Külakeskuses toimunud kohtumisel Eesti Energia Kaevanduste esindajatega. Kohtumisel tutvustati kohalikele elanikele Eesti Energia Kaevanduste plaane uue kaevanduse rajamisel ja Aidu karjääri sulgemisel. Plaane tutvustasid Eesti Energia Kaevanduste juhatuse esimees Ilmar Jõgi ja arendusdirektor Kalmer Sokman.

Uue kaevanduse töös püüame kasutada parimaid võimalikke lahendusi, et tagada maapealse elukeskkonna minimaalne häiritus. Kaevanduse elektrivarustus, tuulutusventilaatorid ning perspektiivis ka settebasseinid on plaanis viia maa alla. Kaevandusõue rajatavad maapealsed kommunikatsioonid ja rajatised ehitatakse tänapäeva nõuete kohaselt.

Leevendamaks kaevandamisega tekkivaid mõjusid, on ettevõttel plaanis rajada kaevandamise tõttu veeta jäänud majapidamistesse tsentraalsed veevarustustrassid ja korrastada kasutatavat infrastruktuuri.

Uus kaevandus tähendab ka uusi töökohti. Kohalikel elanikel on võimalus saada tööd kaevanduses või pakkuda sellele tugiteenuseid. Praegu on Maidla valla ja naabervaldade noortel soodne võimalus asuda õppima TTÜ Mäeinstituuti, et leida vääriline rakendus kodukandis ja tagada nõuetekohane kaevandamine.

Uue kaevanduse rajamiseni on veel palju tööd, kuid juba praegu võib kinnitada, et õigeaegsed ettevalmistused piisava põlevkiviressursi olemasolu tagamiseks on Eesti energiaturvalisuse ja eduka õlitootmise alus.

Uus allmaakaevandus
Pindala 6206 ha
Tööstusterritooriumi pindala 286 ha
Põlevkivivaru 207 mln t, s.o ~150 mln t kaubapõlevkivi
Ehitusmaksumus 4–5 mld krooni
Töötajate arv 700–900
Efektiivsete tehnoloogiate rakendamine
Pika edasinihkega kamberkaevandamine

Kaevanduse ettevalmistustööd

Kaevanduste ettevalmistuse presentatsioon »

Kaevanduse mõju põhjaveele

Hüdroloogiliste muudatuste prognoosid »
Veehinnang 1. ja 3. aastal »
Veetase 1. tööaasta lõpuks »
Veetase 3. tööaasta lõpuks »
Vaatluskaevude ja veehaarete revisjon (12.04.2010) »

Kaevanduse mõju ühiskonnale ja majandusele

Sotsiaal-majandusliku mõju analüüs »

Kavandatava Uus-Kiviõli kaevanduse keskkonnamõju hindamine

Keskkonnamõju hindamise aruanne (12.04.2010) »

Ülevaade kaevandustega seotud keskkonnatasudest

Keskkonnatasud »

Uus kaevandus ajakirjanduses

Artiklid »

Kaevandused EEK lehel

2010-07-17T18:29:00.001+03:00

Kaevandused

Eesti Energia Kaevandused tegeleb põlevkivivarude jätkusuutliku kaevandamisega, selleks et varustada elektri- ja õlitootjaid kütuse ja toorainega. Kasutame ära ka põlevkivi rikastamisjääke, suunates need ehitusmaterjalide tootmisse ja killustikuna teedeehitusse.

Ettevõttel on neli kaevandust (kaks maa-alust ja kaks maapealset kaevandust) ning raudteeveoga tegelev üksus.

Ettevõtte toodang ületas 2008/09. majandusaastal veidi 15 mln tonni piiri.
Suurem osa ettevõtte toodangust müüakse kontsernisiseselt Eesti Energia elektrijaamadele ja õlitööstusele. Tootmisprotsesside parandamisse investeeriti 2008/09. majandusaasta jooksul 362 miljonit krooni. Muu hulgas lõpetati üle 100 miljoni krooni maksnud uue killustikutehase ehitus Estonia kaevandusse.

Kaevandused on põlevkivi kaevandamise traditsioonide kandja ja selle uurimise eestvedaja. 2006. aasta juunis möödus 90 aastat põlevkivi tööstusliku kaevandamise algusest Eestis. Energiatootmise tooraine tagamiseks tulevikus oleme alustanud ettevalmistusi uue kaevanduse, nn Uus-Kiviõli rajamiseks.
Projekti kulgu saad jälgida siit »

Eesti põlevkivivarud kuuluvad riigile ja asuvad üleriigilise tähtsusega Eesti maardlas. Riik on põlevkivi kaevandamiseks karjäärile või kaevandusele andnud kaevandamisloa ja määranud vastava maapõue osa ehk mäeeraldise. Kaevevälja suurus võib olla sadakond ruutkilomeetrit ja mäeeraldis sisaldada mitusada miljonit tonni põlevkivi. Karjääril on kaevandamiseks vajalik ka täielik maaeraldus, allmaakaevandamisel on maaeraldusi vaja ainult kaevandamisega seotud infrastruktuuriobjektide paigutamiseks. Kaevandamise kord ja tingimused on kindlaks määratud kaevandamisloas ning mitmetes keskkonnakaitset, tööohutust ja tervisekaitset käsitlevates õigusaktides.

Meie tegevused:
pealmaakaevandamine
allmaakaevandamine
põlevkivi transport
killustik

Uus kaevandus »
Keskkond »

Mine Shafts of Michigan

2010-07-17T18:01:00.000+03:00

Mine Shafts of Michigan - - -TO INDEX
Mining History: Mine Shafts of Michigan Part 3

The Gogebic Mineral Range is located in the western Upper Peninsula and extends into neighboring Wisconsin. The iron mines in this range were among the deepest underground iron mines developed in the country. In 1906 the Norrie mine was considered the greatest iron mine in the world. The last operation, the Peterson mine, closed in 1967. The gold explorations were not commercially successful. Iron production on the Gogebic Range totalled 255 million tons. These photos are a sampling of the shaft structures, headframes and shaft houses of some of the underground mines in Michigan.

GOGEBIC MINERAL RANGE MINES
Click on the snapshot for a full size view.

E.Norrie C Shaft Norrie Iron Mine	Norrie D Timber Shaft for lowering timbers	Pabst C Shaft Iron Mining
Pabst H Shaft Iron mine	Pabst G Shaft	Shaft (Gogebic Range)
Eureka 3 Shaft	Eureka 4 Shaft	Asteroid Shaft
Woodbury Shaft of the Newport Mine	Bonnie K Shaft of the Newport-Bonnie Mine	Corrigan Shaft of the Ironton Mine
Palms Mine Haulageway	Sunday Lake Shaft Iron Mine	Anvil Mine View of Shafts

These photos are a sampling of the shaft structures and other underground pictures of some of the mines
in Michigan from the Michigan Technological University Geological and Mining Engineering and Sciences Department Collection.

MICHIGAN MINE SHAFT STRUCTURES:

Michigan Mineral Ranges Introduction	Marquette Mineral Range Part 1	Menominee Mineral Range Part 2
Michigan Iron Mines: Various Locations Part 4	Copper Country Mine Shaft Structures: Quincy Mine Part 5	Keweenaw Copper Mine Shafts & Structures Part 6
More Iron Mine Shaft Structures Part 7	Iron Mines (MTU Library Copper Country Archives) Part 8	Copper Mines (MTU Library Copper Country Archives) Part 9

See the A.E. Seaman Mineral Museum
for minerals and gems from these mines
Interested in Mining History: Look at the Web Sites------
Mining History LinksReturn to Mining Engineering at Michigan Tech History Page

Note:
The Michigan Mine Shafts section web pages are produced by volunteer help
from persons interested in Michigan Mining History and
Michigan Tech Geological and Mining Engineering and Sciences Department history.

MINING SHAFTS OF MICHIGAN
MINING HISTORY PAGES
Geological and Mining Engineering and Sciences Department
A.E. Seaman Mineral Museum
The sale or commercial use of Illustrations, photographs
and graphic images presented on this site is not permitted.
Copyright © 2000
Department of Geological and Mining Engineering and Sciences - Michigan Technological University
Michigan Technological University is an equal opportunity
educational institution/equal opportunity employer.

Estonia kaevandusest wikipedias

2010-07-17T17:52:00.000+03:00

http://et.wikipedia.org/wiki/Estonia_kaevandus

Estonia kaevandus

Allikas: Vikipeedia

Estonia kaevanduse mälestuskivi

Estonia kaevandus on kaevandus Eesti kirdeosas Ida-Viru maakonna keskosas Illuka, Mäetaguse ja Iisaku valla territooriumil, Eesti suurim põlevkivi tootev allmaakaevandus.

Estonia kaevandus lasti käiku 1972 tootlikkusega 5,4 mln t põlevkivi aastas. Ta oli maailma põlevkivikaevandustest suurim.

Kasutatakse ainult kamberkaevandamist (maapinda hoitakse ülal tervikute peal, mis välistab vajumise).

Oma 65–70 meetri sügavusel kaevandamisega on Estonia kaevandus põlevkivikaevanduste seas maailmas ainulaadne.

Kaevandus koosneb väga paljudest väikestest ristkülikutest. Põlevkivikihi paksus on Estonia kaevanduses umbes 2,5 m. Põlevkivikihid on Peipsi järve suunas sügavamale kaldu. Kaevanduse kõrgus on umbes 5 m.

[redigeeri]Keskkonnamõjud ja looduskaitse

Estonia kaevandus juhib oma väljapumbatavad veed läbi läänepoolsete Kurtna järvede, häirides järvede looduslikku koostist rohkete sulfaadilisanditega. Kaevandusvete eemaldamiseks kasutatakse ka Milloja jaRannapungerja jõge, mis suubub Peipsi järve.

Kaevandustest eemaldatava vee tõttu jäävad kuivaks ka kohalikud madalamad kaevud. Seetõttu võetakse meetmeid kohalike elanike varustamiseks majapidamiseks vajaliku veega. Karjäärialadel segi pööratud pinnasekihid soodustavad pinnavee kiiret nõrgumist põhjavette, läbimata korrapärast looduslikku filtreerimist.

Kui Estonia kaevandus hakkas Mäetaguse vallas lähenema Seli soole lähenema, on see kuivama hakanud. Esimesed laukad on peaaegu kinni kasvanud. Laugasterohkusega silma paistev Seli raba on Muraka soostiku idapoolseim lahustükk. Maakonnaplaneeringus kajastati raba just kaevanduse mäeeraldises olemise tõttu probleemalana. Detsembris 2003 andis keskkonnaministeerium Põlevkivi Kaevandamise ASile sinna kaeveloa. Mäetaguse valda loodav Selisoo kaitseala välistab sellesuunalise laienemise ja võtab enda alla ka 250 hektarit Estonia kaevanduse mäeeraldise piires olevat maad, kust oli kavas kaevandada üle kaheksa miljoni tonni põlevkivi.

Kategooriad: Illuka vald | Mäetaguse vald

Forte graniidikaevandamisest

2010-07-16T08:56:00.002+03:00

Forte > Uudised > Varia

Maardu graniidikaevandus - kas oht või võimalus?

Karol Kallas, www.FORTE.ee
24. aprill 2009 13:44

LIITU DELFI POMMUUDISEGA
saada sõbrale e-mailiga
teade toimetajale
loe kommentaare (27)
prindi uudis

Foto: Ilmar Saabas

Tallinna külje all Jõelähtme vallas ja laiemaltki kütab kirgi OÜ Maardu Graniidikaevanduse plaan võtta kasutusele Neeme graniidimaardla varud. Kuna tegemist on Eesti jaoks erakordse projektiga, on sellega seotud peale suurte võimaluste ka ohtralt hirme.

Levinuima spekulatsiooni kohaselt on kaevandatav graniit teisejärguline ja tegelik eesmärk on suurte maaaluste õõnsuste tekitamine. Üks OÜ Maardu Graniidikaevanduse nõustajaid on akadeemik Anto Raukas, kes on maa-aluse tuumajaama ehituse ka ühe võimaliku versioonina välja käinud.

Spekuleerinud on sellegagi, et tulevastesse graniidi-õõnsustesse tahetakse rajada tuumajäätmete hoidla. Muuga sadam on tulevasest kaevandusest mõne kilomeetri kaugusel, piirkonnaga on hea raudteeühendus ja vaadates kaevanduse mahtu, siis mahuks ilmselt sinna kogu Euroopa tuumajäätmed.
Ametlikult on Maardu graniidikaevanduse peamine eesmärk toota kõrge kvaliteediga graniitkillustikku ja ehitusdetaile.
Kuidas töötavad allmaa kaevandused naaberriikides
Projektist parema ülevaate andmiseks korraldas OÜ Maardu Graniidikaevandus kavandatava kaevandustehnoloogiaga tutvumiseks reisi Soome ja Rootsi. Poliitikute, ametnike ja projekti vedajatega oli võimalus ühineda ka allakirjutanul koos fotograafiga.
Soome vabariigis sai tutvutud Sipoo ja Lohja linnas asuva Tytyri allmaa lubjakivikaevandustega ning Stockholmis üheks sajandi projektiks nimetatud Norra Länken liiklustunneli ehitamisega.
Sipoo kaevandus asub Soome lahe kaldal Kagu-Soomes paigas nimega Kalkkiranta. Enamus kaeveväljast asub 160 meetri sügavusel mere all, ulatudes kaldast mõnesaja meetri kaugusele ja sealset lubjakivi kaevandatakse alakorrusväljastamisega kambertehnoloogiaga. Kõige sügavam uuritud punkt on 225 meetri sügavusel.
Sipoo kaevandusel on oma sadam ja tehas, kus kaevandatud maavarast tehakse vajalikke materjale väetise-, paberi- ja portselanitööstuse tarbeks (kaoliin). Kuna nõudlus kõrgekvaliteediliste lubjakivitoodete järele on vähenenud (toodetakse vähem paberit ja väetiseid), siis toimuvad allmaatööd aastas ainult kolmel kuul.
Vanimad andmed Sipoos asuvast kaevandusest on pärit 1745. aastast ja tänapäevases mõttes alustati kaevandamisega uuesti 1933. aastal. Kaevanduse tänane omanik Nordkalk sai kaevanduse omale 1992. aastal.

pilt.delfi.ee

Tytyri kaevandus asub Edela-Soomes Lohja linna ja järve all. Kaevandamisega on jõutud 381 meetri sügavusele ja enamus töödest toimub täna 350 meetri sügavusel. Kaevandamine toimub samuti kirjeldatud alakorrusväljastamisega kambermeetodil.
Tytyri kaevanduse puhul on eriline nii selle hoonete funktsionalistliku arhitektuur kui ka see, et kaevandatakse linna all. Kusjuures üks osa kaevandusest ulatub järve alt läbi sealse luksus-elurajooni alla. Linn ja kaevandus on omavahel ilma suuremate probleemideta hakkama saanud alates 1947. aastast.

pilt.delfi.ee

Kuidas toimub kaevandamine?
Soomes paiknevad graniit ja lubjakivi Eestiga võrreldes tagurpidi - lubajakivi tuleb kaevandada sadade meetrite sügavuselt maa all, samas kui graniidi saab kätte maapinnal avatud karjääridest. Sealne lubjakivi on võrreldes meie maavaradega hulga kristalliinsem ja meenutab rohkem marmorit kui meie paekivi.
Kamber kaevandamise puhul rajatakse maardlani esmalt šaht, võib olla nii vertikaalne- kui kaldšaht. Esimesel juhul on nii masinate allaviimiseks kui ka varude ülestoomiseks ainuke võimalus kaevanduseliftiga (ehk skippiga), teisel juhul võib maa alla sõita (sõltuvalt käigu läbimõõdust) nii suurte masinatega kui täpselt vaja.
Kui šaht koos vajalike kommunikatsioonidega on rajatud, siis valmivad horisontaalsed ettevalmistustrekid. Maavaramassiivi määratud osades hakatakse rajama puur-lõhkamistöödega kambreid suunaga alt üles.
Esmalt läbindatakse ettevalmistustrekid kambri ala, kesk ja ülaosas ning ühendused korruste vahel liikumiseks. Tööde käigus kogutakse ka infot massiivi täpsemate omaduste ja võimalike lõhede kohta, mille põhjal arvutatakse vajalike tööde ulatus.
Seejärel lõhatakse kambri alumise osa seinad ülespoole kaldu, et tekiks lehtrikujuline kaeveõõne. Kambri alumise osa ja veosetreki vahele läbindatakse risti iga teatud vahemaa tagant koristustrekid, mida mööda kaevist ammutatakse ja kalluritele laetakse.
Jõudes piisava kõrguseni alustatakse lõhkamistöödega kõrgemates trekkides, kuid seekord juba puurides kuni mõnekümne meetrini ulatuvaid lõhkeainekanaleid lehvikukujuliselt ümber käigu. Treki otsast lõhatud materjal kukub kambri alumisse ossa, kust see omakorda ära viiakse. Tegevus jätkub kuni konkreetse kambri kavandatud mahtude ammendumiseni. Kaevetööde lõpuosas kujundatakse kambrile varingute vältimiseks võlv. Kambri kõrgus ja laius võib lõpuks ulatuda sadade meetriteni (Tytyri kaevanduses oli kõrgeim kamber 160 meetrit.) Inimesed neisse kambritesse kaevandamisprotsessi käigus ei satu.

pilt.delfi.ee

Lõhatud materjal laetakse nokklaaduritega kalluritele ja transporditakse maa all asuvasse lõugpurustisse, mis jahvatab suuremad kamakad peenemaks. Sealt omakorda hiivatakse materjal skipiga maapinnale. Kui soovitakse lõigata tükke ehitusdetailide tarbeks, siis sõltuvalt suurusest tuleb need maapinnale toimetada ratastel.
Kuna peenmaterjali saamise eesmärgil seondub kaevandamine suhteliselt suure paugutamisega, siis kaasaegne lõhketehnoloogia on jõudnud omadega sinnamaani, et spetsiaalsetest emulsioonidest kokkusegatud plahvatusohtlik lõhkeaine moodustatakse alles puuraugus. Lõhkeainet saab paigaldada viisil, et plahvatus toimub vajalikus suunas.
Stockholmi tunneliehitusel puurmasina (mis üldjoontes näeb välja nagu suur traktor) külge võis lisada kuni kaheksa autonoomselt töötavat puuriga noolt. Masinavärk on varustatud suure täpsusega töötava asukohamääramis-seadmetega ja töövahetus näeb välja nii, et operaator tööle tulles sisestab pardaarvutisse vahetuse programmi ja ülejäänud aja seisneb tema töö asjal silma peal hoidmises ning vajalikes hooldustöödes.

pilt.delfi.ee

Kas kaevandus ohustab ümbruskonda?
Maardu graniidimaardlas tegi geoloogilisi uurimustöid 1979 - 1982. aastal Eesti Geoloogiavalitsus. Neeme graniidimassiivi piires puuriti ühtekokku 36 puurauku kogumetraažiga 8412 meetrit.
Kaevanduse rajamise plaanidega tehti algust juba 1990. aastate alguses, kuid siis jäid plaanid rahapuudusel pooleni. Praegune projekt äratati ellu 2006. aastal.
Suur osa tulevasest graniidikaevandusest jääb endise Maardu fosforiidikaevanduse tehnogeense maastiku alale. Kaevandus pindala maa all ulatub 400 hektarini ja kaevandamine toimuks kõrgusvahemikus 160 kuni 225 meetrit.
Erinevalt Soomest, kus vajaliku lubjakivimaardlani jõudmiseks tuleb šahtid rajada läbi graniidi, on Eesti geoloogline struktuur märksa keerulisem. Graniidimassiivini jõudmise üheks suuremaks probleemiks on põhjavesi - kuidas vältida selle valgumist kaevandusse ja see, et pinnasekihid on kohati üpris pehmed?

pilt.delfi.ee

Nii põhjavee isoleerimiseks kui ka šahtidele vajaliku tugevuse andmiseks on olemas tehnoloogilised lahendused - nimetada võiks maapinna külmutamist ja šahtide betoneerimist. Ilmselgelt on ka see kaevandaja paremates huvides, et seoses kaevandamisega oleks võimalikult vähe kaasnevaid probleeme (näiteks põhjavesi kaevandusse ei jookseks).
Mis puutub kõikvõimalikesse keskkonna ja infrastruktuuri ohtudesse, siis Tytyri kaevandus Lohja linnas näitas seda, et kena, puhas ja vaikne Soome linnake on kena, puhas, vaikne ja heal järjel Soome linnake ka siis kui seal on aastas sadu tuhandeid tonne maa alt välja toov kaevandus.

Täpsemalt saab kavandatava Maardu graniidikaevanduse tehnoloogiliste lahenduste ja mõjude kohta lugeda ettevõtte allikana viidatud kodulehelt.

(Delfi ajakirjanike Soome ja Rootsi kaevanduste reisi eest tasus OÜ Maardu Graniidikaevandus.)

Vaata lisaks:

Maardu Graniidikaevandus

Maailma kaevandused ja kaevandamisettevõtted

2010-02-06T17:55:00.001+02:00

Industry Projects

LATEST INDUSTRY PROJECTS

Idaho Cobalt Mine, USA

The Idaho primary cobalt mine development project is owned by Canada-based Formation Metals. The project will develop, operate and reclaim the Idaho cobalt mine, an undeveloped site situated in east-central Idaho, US. The mine will be developed into an 800t/d operation.

Voorspoed Mine
The Voorspoed mine, owned by De Beers Consolidated, is located 30km north-east of...

Trekkopje Uranium Mine
The Trekkopje mine is a uranium mine located in western Namibia in southern Africa,...

Arizona 1 Uranium Project
The Arizona 1 uranium project is one of four mines under full or partial development...

Mt Freda Gold Mine
Mt Freda is a gold mine located 39km south-east of Cloncurry in Queensland, Australia....

Top

Kaevandus

Maailma sügavaim kaevandus

Sinking of world’s deepest mine commences

Allmaaeriala - geotehnoloogia

Frontaalkombain

Kokkutulek 06.05.2011

Uuringud ja projekteerimine: Mäeinstituudi projektid, uuringud ja osalemine uuringutes

Kaevandamise suurim probleem

Kaevandus Estonicas

Otsingutulemused päringule "kaevandus"

Sompa kaevandus

EE kaevandusest

Lisa kaevanduse link

Rootsi sügavaim kaevandus Renström 1240m

THE RENSTRÖM MINE

Kaevandused riigiti

Category:Underground mines by country

Subcategories

A

B

C

D

F

G

G cont.

H

I

J

M

N

P

P cont.

R

S

T

U

Z

Ülgase fosforiidikaevandus

Šurf on kaevanduse kaeveõõs - Mäendusõpik - mi.ttu.ee/opik: Šurf

TTÜ MÄEINSTITUUT: Tšiili kaevandusvaringu infoleht

Maa Vara: VANA VARESE VAAKUMISED 28

Malmberget rauamaagi kaevandus Rootsis

Malmberget Iron Ore Mine, Sweden

Mining

Processing

Deepest mines in the world / Sügavaimad kaevandused maailmas

Uus EEK kaevandus

Uus kaevandus

Kaevandused EEK lehel

Kaevandused

Mine Shafts of Michigan

Estonia kaevandusest wikipedias

Estonia kaevandus

Allikas: Vikipeedia

[redigeeri]Keskkonnamõjud ja looduskaitse

Forte graniidikaevandamisest

Maardu graniidikaevandus - kas oht või võimalus?

Maailma kaevandused ja kaevandamisettevõtted

Industry Projects

LATEST INDUSTRY PROJECTS